Natuke mõttetut flavour teksti ka enne kui päris jutuni jõuame: tegemist on raamatuarvustusega, mille ma ise oma tublide näppudega valmis kirjutasin. Väga professionaalselt just välja ei kukkunud, aga ma usun, et esimese korra kohta piisavalt hea. Hoiatan ette, et tegemist on mustandiga, seega võite leida ohtralt trükivigu, sõnajärjevigu või muid räiged stiiliapsakaid.
Blogis avaldan selle seetõttu, et ma ei viitsi muud kirjutada.
2010 aasta suvel ilmus tundmatu raamat tundmatult autorilt. Teos ei vallutanud küll raamatupoodide müügiedetabeleid, kuid nende allotstes püsis päris pikalt. Kättesaadavus raamatukogustes on siiani suhteliselt halb, raamat on lihtsalt pidevalt välja laenutatud. Kas menuki edu on aga põhjendatud ja mida see raamat üldse endast kujutab? Jutuks olev teos on “Mis sul viga on”, mille autoriks Roone Roost.
Raamatus arvustatakse vägagi teravalt ja humoorikalt Eesti ühiskonna probleeme ja vigasid. Materdatatakse nii tipp-poliitikuid, egomaniakke kui ka lihtsalt lolle inimesi. Midagi jääb aga raamatu juures häirima ja see on autori üleolev suhtumine. Justkui oleks tema parem absoluutselt kõikidest inimestest. “Tunnista endale, et sa oled edev. Kui sa siinkohal oled neid mehi, kellel on taskus mingi vana rääbis telefon, siis on see suure tõenäosusega sellest, et sa oled lihtsalt ahnem või vaesem kui sa oled edev” niimoodi kirjeldab autor inimeste edevust ja tahet omada järjest uhkemaid telefone, läpakaid või muud träni. Seejuures jätab ta väga osavalt sellest kõigest ennast välja. Temal võib ju olla rääbis telefon taskus, aga ega see ei tee temast ahnet ega ka mitte vaest inimest, rääkimata edevast!?
Autor küll kritiseerib kõvasti ühiskonda ja valitsusaparaati aga ise midagi ära teha, seda ta ei vaevu tegema, isegi mitte üritama. Nagu ta teose epiloogis ka ise välja toob: “Ma olen see, kes ma olen... kõrvalseisja, see, kes istub ja vaatab seda tsirkust pealt.” Kui sind ennast absoluutselt ei huvita ja sa ei taha midagi muuta, siis miks avaldada sellist jama? Ma pigem loeks mingit poliitpropagandat kui kellegi hädaldamist, kes ise midagi teha ei viitsi ja ei taha. Samuti on autor välja toonud, et tema valimas ei käi. Põhimõtteliselt lihtsalt ei käi, kuna see jätab talle võimaluse kritiseerida neid, keda valitakse, sest tema ju neid ei valinud. Kallis inimene, sinu pärast saavad need inimesed pukki ju.
Süvenedes veel subjektiivsemalt teosesse, saan öelda, et päris mitmed raamatust käsitletavatest vaadetest lähevad rämedalt vastuollu minu maailmavaadetega. Vahepeal tekib teost lugedes tunne, et tegemist on kellegi purjus peaga kirjapandud uitmõtetega, kellegi, kes on liiga palju “Zeitgeisti” vaadanud, mitte tõsimeelse arvamusega, mis sobiks avaldada raamatus.
Eriti jäi mulle meelde seik, kus autor väitis, et kui riiki juhiksid insenerid, kes ei saaks selle eest mitte sentigi raha, oleks Eesti palju elamisväärsem koht. No, kurat, kas ta ise ka usub, et keegi tahab teha tasuta tööd, kus sa saad lihtsalt päevast-päeva sõimu selle eest, et sa midagi väidetavalt jälle valesti teed? Samuti jäi meelde peatükk, kus autor kirjeldas kuidas ta üritab end vabal ajal inimestele meeldejäävaks teha. Iseenesest oli tegu päris hea huumoriga aga kui nüüd hakata mõtlema kuidas mina suhtuksin inimesse, kes tuleks fotopoodi ja küsiks, kas ta saab osta suvaliste inimeste pilte vaateaknalt. Ilmselt ma peaksin teda idioodiks. Väga tore, et autor on leidnud endale huvitava viisi kuidas end väljendada, aga minu silmis pole suvaliste inimeste ees klouni mängimine kõige parem viis end välja elada.
Ma valetaks kui ma ütleks, et see raamat ei jätnud mulle autorist pigem negatiivset muljet. Tihti tekkis olukord, kus ma lausa vihastasin raamatu ja autori peale, et kuidas saab küll keegi nii loll olla. Mul on halb harjumus minna närvi, kui ma pean lugema kellegi arvamust maailmast, kes ei paista välja just kõige teravam pliiats karbis. Siinkohal pean tunnistama, et autor on kindlasti intelligente inimene, ma ei suuda lihtsalt omaks võtta tema vaateid. Seevastu mõni paadunud vandenõuteoreetik või “Zeitgeisti” fänn leiaks kindlasti raamatust väga palju äratundmisrõõmu. Kuigi raamat jättis mulle pigem halva mulje, julgeksin ma seda siiski soovitada. Aga seda peab vaatama läbi huumoriprisma. Teoses on tõesti head huumorit ja mitu korda avastasin ma ka ennast kõva häälega naermas. Öeldakse ju, et hea raamat on see, mida sa kas vihkad või armastad. “Mis sul viga on” toob esile mõlemad.
